Minuliist      

Väikelapse emana kindlasti tead, kuidas beebidele meeldib maailma avastada erinevate meelte kaudu. Nad panevad sageli asju suhu, sest see on nende viis maailma avastamiseks ja uurimiseks, sest suu on tundlikum kui teised kehaosad. Nad kasutavad seda, et objektide tekstuuri, maitset ja lõhna tunda. Nad õpivad kogemuste kaudu ning suu kaudu tundma objektide omadusi ning eristama, mis on söödav ja mis mitte. Lisaks aitab esemete suhu panemine ja sellele närimine ka rahustada lapsi, kuna see annab neile turvatunnet ja leevendab ebamugavusi nagu igemete sügelus või hambavalu. Oluline on siiski tagada, et lapsel oleks ohutu keskkond, kus ta saaks avastada ja uurida. Selleks tuleb hoida potentsiaalselt ohtlikud esemed eemal, nagu teravad või väikesed esemed, mida laps võib alla neelata või lämbumise ohtu sattuda.

Minulii kaardid on spetsiaalselt lastud selle tõttu trükkida kivipaberi peale. Kivipaber on vee- kui ka rebimiskindel. Nii saavad lapsed avastada maailma turvaliselt ilma, et Sa ise ei peaks koguaeg kontrollima, kas vettinud paber on sattunud lapse suhu või mitte. Lisaks on kaardid kaitstud ka alguses kohmakate liigutuste eest ja ei pea muretsema, et mõni ilus või väärtuslik raamat läheks katki. Siiski juhin tähelepanu, et toode ei ole kortsumiskindel.

Lisaks oma omadustele on kivipaber ka väga keskkonnasõbralik. Kivipaberi tegemiseks on kasutatud täpselt 0 puud ning minimaalselt vett!

Aga miks just õppekaardid? Miks mitte tavaline raamat?

Kui E. oli väga väikene, kusagil 7 kuune, siis oli selgelt näha, et tema jaoks oli väga keeruline vaadata raamatuid oma kohmakate liigutuste tõttu.  Usun et kõik me emadena teame, kui kohmakad on alguskuudel väikelaste peenmotoorika ning üldised liigutused. Et antud protsessi, nagu raamatute vaatamine ja lehtede keeramine, natukenegi lihtsamaks lapse jaoks teha, lõikasin osad raamatud katki. Raamatutest said kaardid.

Selle käigus avastasin, kui palju rohkem meeldib Elisabethile tegeleda kaartidega kui raamatutega. Arusaadav - ta sai ju jälgida endale meeldivat pilti kauem, ta sai tõsta kaardid vastavalt oma soovidele ringi nii, et lemmik pildid ei läheks kaduma ning mis kõige tähtsam - ta sai olla iseseisev. Kõige selle juures ei kadunud ära ka peenmotoorika areng, sest näppudega ta toimetas ju edasi.

Kõiki raamatuid ma katki samuti ei saanud teha, niisiis otsustasin teha ise sobivad kaardid valmis. Sellega sündiski bränd Minulii - Minu Liisu.

Mega huvitavaks faktiks on veel see, et kui ma surfasin netis ning üritasin leida infot rohkem ka Montessori meetodi kohta, siis leidsin sealt ühe huvitava lause. Alla kuueaastased lapsed ei suuda vahet teha reaalsusel ja fantaasial. Mis tundub kohati... loogiline, samas natukene ulme. Igaljuhul - seetõttu on Minulii õppekaartidele lisatud kõik fotod päris loomadest ja toiduainetest.

Lisaks kui me Elisabethiga uurisime raamatuid, siis oli näha, et tema jaoks oli keeruline tihti aru saada paljudest illustreeritud piltidest. Kõik karud, koerad ja metssead nägid välja ühesugused pruunid ja ümarad. Ka hiired ja kassid olid pikkade sabadega ning halli värvi, rääkimata siis veel toiduainetest. Või oli teine variant – mitte ükski loom või ese ei näinud välja samasugune, et Elisabethil oleks tekkinud esemete või loomade vahel seos. (Siinkohal ma ei räägi raamatutest, kus on joonistatud selliselt, et see ese või loom näeb välja ka päriselus samasugune). Meie täiskasvanutena ju teeme selgelt nendel vahet puhtalt tänu elukogemusele ning ka selletõttu, et me oleme reaalselt näinud metssiga või karu. Laps seda ju näinud ei ole ja saab esmast infot ju nendest allikatest, mida meie talle näitame.

Lisaks võid mõelda, et lapsed ju ei ole rumalad ja õpivad väga kiiresti. Jah, lapsed õpivad kiiresti, kuid miks teha lastele õppimine keerulisemaks? Hiljem, kui lapsed on teadlikud, milline näeb välja päris avokaado, leevike või auto, saab ta hakata koguma inspiratsiooni ja arendama oma loovust nende illustreeritud piltide näol. Alguses, et õppeprotsess oleks meeldejääv, lõbus ning loogiline, tuleks ja võiks kasutada pärisfotosid. Üleüldse - lastele tuleks asjadest rääkida õigete sõnadega. Näiteks nagu lind ongi lind, mitte linnu või nina ongi nina mitte ninnu. Mina, rumaluke, uskusingi lasteaias, et me söömegi kodus lehmaleiba, sest keegi naljapärast pani leivale sellise nime ning seda nime me koguaeg kodus ka kasutasime. Ühelpäeval kui keegi küsis minu käest, et mida meie ka kodus sööme, ütlesingi enesekindlalt, et meie sööme lehmaleiba. Teistel oli väga naljakas - minul aga piinlik.

Igaljuhul. Kindlasti tuleks toodet kasutada koos lapsega, et õppimine oleks lapsele eelkõige turvaline ja mõnus.

Lisaks kõigele eelnimetatule on tegelikult õppekaardid väga kasulikud.

Kaardid

• toetavad laste kognitiivset arengut
• soodustavad piltmälu teket
• arendavad sõnavara
• aitavad tõsta enesekindlust ja iseseisvust iseseisvalt kaartide uurimise näol
• arendavad tähelepanu- ja keskendumisvõimet
• toetavad visuaalse stimulatsiooni arengut.

Hetkel on meie valikus 5 kaardipakki, mis sobivad väga hästi esimesteks kaartideks väikelastele.

Seda ma luban - kaarte tuleb veelgi!

Seniks loodan, et leiad endale valikust meelepärase kaardipaki või isegi pakid ning naudid samuti hommikukohvi rahulikult nagu seda on teinud vanemad, kes on endale kaardipakid soetanud meie e-poest!